"Lõbus, eks ole?" ütlesin ma. " Väga lõbus. Ja armastada on ka lõbus."
"Arvad sa?" Bretti silmad olid jälle pinnalised.
"Muidugi mitte igas mõttes. Aga omamoodi on see siiski nauditav tunne."
" Ei! " vastas Brett. " Minu arvates on see maapealne põrgu."
"On hea teineteist näha."
"Ei." Ütles Brett. " Mina seda ei leia."
"Kas sa siis ei taha mind näha?"
" Ma pean sind nägema!"
...nüüd me istusime nagu kaks võhivõõrast.
Pisike lõiguke kohast, mis mul eriti hästi meelde jäi.
See on raamat, kus härg nõtkub matadoori jalge ees ja armastuse teerada pole kaugeltki sile.
See on raamat, millega mulle meenub alati üks imeline poiss oma imelike kommetega, kellega ma lihtsalt pean aeg-ajalt rääkima ja keda ma lihtsalt pean aeg-ajalt kallistama, et edasi minna, kuigi see raskendatud on.( Ilmselt Sa ise niidirull seda blogi ei näe, aga tea, et pai oled! )
Go-and-read!
XOXO: Sigrid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar