drama?

''Sa naeratad ja süütad sigareti.

 Sulle ei piisa lihtsalt tavalise inimese hingevärinast, ei ! 

Sa vajad rohkemat. Sa vajad draamat. Ja draama sa saad. 

Oma peas. ''

Ma olen ilmselt musternäidis inimesest, kes hakkab asju ette kujutama, üle mõtlema- kui vähegi vaba aega on, või tunneb, et liiga vähe on toimumas.

Enne ma rääkisin seda kõike, igalepoole. Alati kas liiga vähe, või liiga palju... Alati külvas see inimestes tohutut paanikat või huvi. Huvi teiste elude vastu. Väikelinna värk ju, et "kui sa ise ei tea, mida sa teed, teavad seda vähemalt teised! "

Words are overrated

Ma olen parem täitsa tasa. Nii ei ütle ma midagi valesti, nii ei ütle ma midagi vähem või rohkem, kui peab.


Muide, kas olete kuulnud "Milana" raamatust, ehk Eesti modelli elu välismaal vms..
See raamat on minujaoks absoluutne must-have, kuna üsna paljud tekstid ja situatsioonid on ka mulle tuntud, tunnetatud...
Lisan siia sellest raamatust ühe lõigu, mis hirmuäratavalt lähedasena tundub.:
___

Minu ingel,

Kui kaua kulub, et me muutuksime üksteisele võõraks? Kas 2 või 5 või lausa 10 aastat? Kuni me salgame üksteist maha. Peidame pilkusid «ah,ta on lihtsalt keegi»- selgituste taha. Kunagi see ju juhtub alati. Peaaegu alati. Vahel jäävad inglid. Kas Sina jääd minu ingliks või ma salgan Su maha? Kas siis, kui Sinul on naine ja minul lapsed, kas me saadame veel oma uusi telefoninumbreid, vahetame oma pilte ja meile? Kas Sa näed kunagi mu last, kas ma kallistan kunagi Su naist? See juhtub ju nagunii. Mitte veel praegu. Praegu on kõik veel ilus. Praegu me veel hoolime. Praegu me veel unistame.

Jumal, kuidas ma kardan vanaks jääda. Kuidas ma kardan, et tulebki see päev, mil me naeratame viisakalt, vahetame mõned stampväljendid, küsime, kuidas elavad meie endised ühised sõbrad, ja läheme koju. Paneme pea oma elu. . ….kaaslase sülle ja ütleme, et, et «ah, ma kohtusin lihtsalt kellegagi». Kui üldse ütleme. «Käisin lihtsalt kohvikus ja vaatasin inimesi». Ja siis, hilja õhtul, kui kõik juba magavad, ronime mööda seinu. Surume sõrmi peopessa, et keegi ei kuuleks. Kallis, kuidas ma kardan vanaks jääda ja Sul minna lasta.

Sinu,
Milana