Näed kedagi , kes on omadega hädas. Manad perfektse ja siira naeratuse näole, aitad. Siis pole vaja enam mingit naeratust manadagi, endal hea olla, et kedagi aidata said. Naeratus tuleb iseenesest.
Kirjutamata Murphy reegel: " ükski heategu ei jää karistamata". Õigus. Astud täiega lompi. Vähe sellest, et ühe jalaga, ka teise jalaga järgi.
Jõuad kuidagi koju. Surmväsinuna. Kõigest.+märgade jalgadega.
Heidad voodile pikali. Ohkad korra, ohkad kaks. Ei, ikka ei lähe kergemaks.
Sa rabeled. Rabeled. RABELED. ...aga tulemus? Vahel on lihtsalt selline tunne, et ei , mitte enam. Enam ei taha. Enam ei jaksa. Enam ei saa... Enam lihtsalt, lihtsalt ei oska. Raputad pead, leiad mingi asja, mis sind motiveeriks.
“Motivation is what gets you started. Habit is what keeps you going.” J.RohnNii ongi, et harjumus on see, mis sind edasi rabelema sunnib. Sa ei oska puhata, sa ei oska lihtsalt olla. Sul on vaja midagi teha. Sul on janu ja nõudlus midagi jälle korda saata. Aga energia on otsas. Leiad mingi inimese, kes sind aitab edasi viia, kuigi sa vihkad kellelegi toetumist. Alati tahaks kõike ise-ise-ja veelkord ise teha..
Lõppude-lõpuks tagab see rabelemine n´shit ikkagi ära. Sa vähemalt loodad nii. Siiani on nagu veidi tasunud ju. Sa ise oled enda üle uhke, su tuttavad toetavad, vahel ka imetlevad sind. Saad peale seda kindlat "projekti" jälle kergendavalt hingata ja naeratada, endamisi. Sul ei ole vaja kellegi kiitust, kuna tead juba ammu, et pigem on kriitika see, mida jagatakse. Ka asjatult. Ka alusetult.
Kokkuvõttes , jah, Sa oled isekas. Jah, Sa oled räme tropp... aga jah, Sa ehk jõuad kuskile.
____________________________
Oeh, mul on tulnud kevadväsimus, tappev suveigatsus, talve-depressioon või mis iganes muu karvane ja kuri loom kallale.
Õnneks on inimesi, kes suudavad mind hoolimata sellest kurnatusest ja sisemisest väsimusest naerma ja naeratama panna! AITÄH. Ju ise teate, kes kui palju seda saavutanud on:)
XOXO.
Sigrid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar